Kaido Ray Kallikorm

Lained kohisevad ranna suunas. Mõnikord kannavad nad enda turjal valget vahutolmu ning paiskavad selle koorma hooga vastu kaldakive. Teisalt loksuvad nad aga laisalt, justkui korrapäratult. Ja juhtub sedagi, et nad jäävad pärispäris väikseks-vaikseks. Seal kus on meri on ka lained. Nii on see alati olnud…

Väike kivi, kes on seda laintemängu vaevalt mõnisada tuhat aastat jälginud võtab julguse kokku ja pöördub vanema kolleegi – rahnu suunas. Öelge palun, kas see ongi muusika? Ei, vastab rahn – see on meri. Ahaa, meri, ja meri toob meieni muusika? Ei, mu noor sõber, meri toob lained. Aga miks, siis kadakad tantsivad? – ei jäta noor kivi küsimusi. Kadakad ei tantsi, seda teeb tuul. Muidugi, nüüd ma mõistan – tuul on muusika, eks? Küll võib noortel ikka olla kõva pea tänapäeval, mõtleb rahn endamisi – täitsa hukas, millestki nad aru ei saa…kuid end rahulikuks sundides vastab veelkord – ei, meri on meri, lained on lained, tuul on tuul ja kadakad tantsivad sellepärast, et…ääee… sellepärast, et…khm..et… Et see kõik ongi muusika, lõpetab väike kivi rahnu lause, naeratab õnnelikult ja kallistab kõvasti lainet, mis parajasti temani jõudis. Ma teadsin seda!Minul on pillimänguga sarnased lood. Kustkohast need helid pilli sisse said, egas minagi täpselt öelda tea. Mingi müstiline lugu sellega igaljuhul on, sest pill mängis juba siis kui ta esimesel korral kätte võtsin. Võib olla just seepärast, et mõtlen pillimängust ja helidest kui millestki loomuomasest, nagu on seda meri ja tuul ja lained, on ka minu esitused sarnaselt lihtsad, võib olla kohati isegi tahumatud, ent seevastu alati siirad ja ehedad. Kas see kõlab kui muusika? Jah, loodan väga.Hiiu Folgiga puutusin kokku juba selle sündmuse sündimise hetkel 14 aastat tagasi ent ühes pilliga osalen kolmandat korda. Ühtlasi tähistab Hiiumaa ja Hiiu Folk minu jaoks just seda paika, mida pean oma avalike pillimängude alguseks.