Kaido Ray Kallikorm

Tule kuula
Reedel, 21.juuli kell 11:00 Mihkli talumuuseumis

Muusika on üks imeline ja kummaline nähtus – ilma selleta saab, ent koos muusikaga on alati parem.

Ühtlasi on muusikas mingi seletamatu jõud ja lummus, sest sõltumata sellest, kas oled aastatepikkuse lavakogemusega „vana kala“ või alles istud, pill süles, mõeldes, mida teha, et ikka õige noot kuuldavale tuleks, mõjuvad mõlemad ühtviisi põnevalt ja kaasahaaravalt. Saladus seisnebki ilmselt selles, et pilliga inimeses on see „õige“ noot juba eneses olemas, nagu ka neis, kellele muusika hinge läheb ja kes kuulatama jäävad.

Täpselt 13 aastat tagasi Hiiumaal olles sattus minu kätte üks vahva pill – karmoška. Keerutasin seda käte vahel ja imestasin, mismoodi sellisest väikesest kastist üleüldse hääl välja pääseb.

Kulus veel kümmekond aastat taipamaks, et võiksin isegi sellise pilliga mängimist proovida.

Nii ma siis aina proovingi. Proovidesse on lisaks karmoškadele lisandunud ka Eesti lõõts ja eks muusikapaladki ole nendele pillidele kohased – vanadest merelugudest ilmasõjaaegsete romantiliste paladeni.

Minu pillimängudes ei ole ülemääraseid keerutusi, lobedaid ludinaid ega akadeemilisi aluseid. On selline ehe ja lihtne, nagu ta ettekujutuses võis ehk olla aegu tagasi, kui pill võeti alles päevatöö lõpetuseks kätte – endale meeleheaks ja teistele rõõmuks, laulude saateks ning tantsule toeks.

Viimased uudised

22. juulil lõppes XIV Hiiu Folk

22. juuli õhtul lõppes festival lõppkontserdiga XIV Hiiu Folk „Juurte juures“. Festivali juhi Astrid Nõlvaku sõnul on Hiiu Folgi eripära ja emotsioon, mida ta tahab jagada, soojus ja armastus. „See on tunne, et oled nagu maal vanaema juures, kes on sind väga oodanud: laud on kaetud, voodi on tehtud, sa oled hoitud,…